Prantsuse muusika oma nüansirikkuse ja mitmekihilisusega pakub alati uusi otsinguid ja avastusi nii kuulates kui mängides. Kava sündis ümber Fauré variatsioonide – helilooja harmooniakäsitlus ja leidlikud muusikalised ideed on mind aastaid köitnud. Fauré on õppejõu, helilooja ja pianistina avaldanud tugevat mõju mitmele järgnevale põlvkonnale, kujundades mitmes aspektis muusikalist esteetikat. Kui nimetada vaid mõnda tema nimekat õpilast, võiks välja tuua Raveli, Enescu ja Boulanger’i, aga laiem mõju ulatus õpilaste ringist oluliselt kaugemale.

Prantsuse kavasse esmapilgul vähem sobituv Mompou kuulis lapsena Fauré mängu ja sai sellest terveks eluks mõjutatud nii oma loomingus kui mängulaadis – võiks lausa öelda, et tänu Fauré eeskujule sai temast helilooja.
Mosaiigi seovad tervikuks kokku impressionismi ühe kuulsama ja viljakama klaverimuusikalooja, Debussy, teosed.

Üheksa prelüüdi on Fauré klaveriteoste seas ühed vähem tuntud. Helilooja kirjutas need ajal, mil ta püüdis leppida kuuekümnendates eluaastates alanud kurtusega. Fauré loominguliste standardite järgi oli see erakordselt viljakas periood. Prelüüdid loodi aastatel 1909-1910, keset perioodi, mil ta kirjutas ooperi Pénélope, barkaroolid nr 8–11 ja nokturnid nr 9–11. Fauré õpilane ja temast esimese biograafia kirjutanud Charles Koechlin on öelnud: “Peale Chopini prelüüdide on raske mõelda teisest samalaadsest teoste kogust, mis oleks niivõrd oluline“. Kriitik Michael Oliver kirjutas: „Fauré prelüüdid on ühed peenemad ja tabamatumad klaveripalad, mis üldse olemas; need väljendavad sügavaid, kuid läbipõimunud emotsioone, vahel intensiivse otsesusega ... sagedamini aga äärmise kokkuhoiu ja vaoshoitusega ning salapäraselt keeruka lihtsusega.“

Katalooniast pärit Federico Mompou õppis oma sünnilinnas Barcelonas, enne kui kolis Pariisi, kus ta veetis enne ja pärast sõda üle 20 aasta.
Mompou kuulis juba üheksa-aastaselt Fauréd Barcelonas esinemas ning suurmeistri muusika ja mängustiil avaldasid noorele poisile sügavat ja püsivat mõju.  Tal oli Enrique Granadoselt kaasa antud soovituskiri Fauréle, kuid see ei jõudnud kahjuks kunagi oma adressaadini – Pariisi konservatooriumis asus ta õppima sealse klaveriosakonna juhataja Isidor Philipp’i juures.

„Maastike“ esimesed kaks pala valmisid vastavalt 1942. ja 1947. aastal ning kuuluvad Mompou kogu loomingu kõige visionäärsemate ja destilleeritumate teoste hulka; kolmas pala lisandus hiljem, 1960. aastal. „Purskkaev ja kell“ sündis ajal, mil Mompou oli naasnud Barcelonasse pärast kahekümneaastast eksiili ning selle inspiratsiooniks oli siseõu linna gooti kvartalis katedraali lähedal. Ent miniatuur ei tegele proosaliselt mõtestatud kirjeldustega – seal ei ole veemõjusid – ning kõlab ainult üksik, summutatud kell. Pigem huvitab teda vee ja kellade olemus: filosoofilises mõttes substants, mitte juhuslikud omadused. Samamoodi on „Järves“ (mille inspiratsiooniks oli Barcelona Montjuïci park) helilooja eemaldunud objekti siniste värvide, märja olemuse ja rahu/tormilisuse kujutamisest – teda huvitab pigem selle „veelisus“.

Siin on kauguse ja mälestuse tunne; me vaatame järvest mööda, ja see on tuule hingus, mis on kellaheli meieni kandnud. Kellad on üks Mompou muusika peamisi elemente – tema vanaisal oli kellavalukoda, mida helilooja poisikesena sageli külastas.

Kolmas pala tsüklis, „Galicia vankrid“, on kaasaegne „Música Callada“ esimese vihikuga ning on peaaegu atonaalne oma sünkoopiliste akordikobarate poolest, mis saadavad väändunud meloodiat. See on eksperimentaalne miniatuur, prototüüp Mompou hilisele stiilile.

„Pour le piano“ avaldati 1901. aastal, kuigi teine osa pärineb juba 1894. aastast. Osade pealkirjad kannavad endas kaks sajandit varasema ajastu hõngu: prelüüd, saraband ja tokaata on mõisted, mida seostame Bachi ja baroksete tantsusüitidega, mitte 20. sajandi koidikuga, aga need pakuvad Debussyle inspiratsiooniallikat, mitte eeskuju otsest jäljendamist.
„Pour le piano“ on oluline teetähis Debussy loomingulises arengus, pärast seda pöördus ta rohkearvuliste klaveriteoste loomise poole. Arvustajad on kirjeldanud süiti kui ettekuulutavat neoklassikalist Debussyd, kes tema viimastel eluaastatel esile kerkis.

„Teema variatsioonidega“ on kindlasti üks Fauré märgilisemaid sooloklaveriteoseid. Mitmed asjaolud võisid viia Fauré sel ajal variatsioonitsükli kirjutamiseni. Kahtlemata kuulis ta oma sõpra Louis Diémerit esitamas Rameau’d – Gavotte et six doubles oli tol aastal Diémeri kavas. Saint-Saëns oli just komponeerinud oma Thème varié. Kuid kõige tõenäolisemalt oli Fauré suurimaks mõjutajaks tema armastus Schumanni ja viimase Études symphoniques’i vastu.
Eelkõige on isikupärane harmooniline keel see, mis määratleb Fauré muusikat. Kogu elu vältel uuris ta harmoonia aina kaugemaid võimalusi mööda salajast rada, mille ta varakult avastas. Helikeel tekitab kuulajas ootusi ja seejärel kaldub neist kõrvale mingil imepärasel moel – kas kromaatiliste muutuste, häältejuhtimise või kujutlusvõime kaudu – Fauré pakub alati midagi paremat, kui oleks oodata osanud.
Kuigi suure osa oma karjäärist teenis Fauré elatist kirikuorganistina, eelistas ta siiski oluliselt enam klaverit. Aastad organistina mõjutasid tema klaveriteoste ülesehitust – ta kasutas sageli keerukat häältejuhtimist ning teemasid jaotati mõlema käe vahel, mis nõuab sõrmestusi, mis on organistidele loomulikumad kui pianistidele. See kalduvus võis olla isegi tugevam, kuna Fauré oli kahekäeline.

Debussy “Rõõmude saar” on elav ja virtuoosne, meenutab Debussy orkestraalset väljenduslaadi teostes Fêtes ja La mer. Kuigi tundub, et pala võtab osa oma impulssidest Liszti poeemidest ja Rimsky-Korsakovi Šeherezadest, on äratuntav siiski puhtalt Debussy enda stiil.

Arvatakse, et teos sai inspiratsiooni Watteau maalist The Embarkation for Cythera - “Rõõmude saar” lõõmab sensuaalsusest, rütmilisest põnevusest ja kergekaalulisest hoogsusest, mis toob esile austuse Venuse vastu. Teos algab flöödilaadse kadentsiga, mis ühendab kromatismi ja täistoone ning viib muusika edasi – hüpnotiseerides, keereldes, kaskaadides voolates ja purskudes – Debussy kasutab siin sooloklaveri kõiki võimalusi kogu oma väljendusrikkuses.