Fryderyk Chopin (1810-1849) - Polonees-fantaasia As-duur op. 61 (1846)

Chopini helikeel muusikas on nii eristuv, et tihti on varasemaid teoseid peetud ekslikult hilisteks ning vastupidi. Erinevalt paljudest heliloojatest, kelle loomingut saab jaotada mitmeks äratuntavaks perioodiks, pole võimalik liigendada Chopini oma nii lihtsasti. Vaatamata sellele on mitmeid tõendeid, mis viitavad 1841. aastal tema liikumist heliloomingus uude faasi. Sündisid teosed, mida iseloomustavad julged uuendused muusikalistes vormides. 

Struktuuri vaatest võib öelda, et Polonees-fantaasia on jätkuvalt Chopini kõige keerulisem teos, olles vaba traditsiooniliste vormide piiratusest. Ta on ka üks imelisematest helimaastikest klaverimuusikas. 

Kadunud on tüüpilised kadentsilised lõpud oma aktsentidega takti teisel löögil, mis pärinevad ballsaalide koreograafiast. Kadunud on ka pikendatud kolmeosalised disainid Chopini varasematest poloneesidest koos oma etteaimatavate “tagasi algusesse” kordustega. 

Mõned poloneesi baaselemendid on siiski säilinud koos karakteri mustriga, mille olemasolu seob neid siiski antud žanriga. 

Teose materjal on poloneesi kohta tavatu, kui otsime sealt tseremoniaalset ning pidulikku patriotismi kajasid, mis iseloomustavad varaseid poloneese. Selle asemel pakub teos teema, mis kõlab nagu pärineks ekpromdist või prelüüdist. Vahest on see stiilide segu, mis esimestes kuulajates pettis nende ootusi. Ka aeglane teema keskmises osas viib kuulaja noktürni maailma, kuid siiski hoides teda poloneesi rütmika rahutus rüpes.

Teose kirjutamine ei tulnud Chopinile lihtsalt - sellest on rohkem mustandeid kui ühestki muust tema poolt soolo klaverile kirjutatust. Mustanditest on näha, et polonees-fantaasia käis läbi mitmeid faase enne oma viimase variandi saavutamist.

Lõpetades teose suvel 1846, arvatakse, et see võis olla Chopini hüvastijätt aimduses, mis teda ees ootas (raske haigus, mille tõttu helilooja karjäär stagneerus). Hiljem lisandusid veel Chopini portfooliosse barkarool op. 60 ja noktürnid op. 62, kuid siiski ei nõudnud need temalt nii tohutult tööd, kui oli seda teinud polonees-fantaasia. 

Antud teos andis aluse uuele žanrile, kuid helilooja varajase surma tõttu jäi see ka ainukeseks. Läks mitmeid aastaid enne, kuni see jõudis Chopini loomingu esiritta, paljuski oli see tingitud segadusest, mis tekkis publikul teose vastuvõtul. Nii Ferenz Liszt kui ka tolleaegne Chopini biograaf ja muusikakriitik Frederick Niecks ei pidanud seda õnnestunud teoseks, isegi kahtlesid selle kunstilises väärtuses. 

Teost on kirjeldanud Muusikateadlane Athur Hedley järgmiselt:  „uhkus mineviku üle, kahetsus oleviku pärast, lootus tuleviku suhtes“.

 

Leoš Janáček (1854 - 1928) - Klaverisonaat 1.X.1905

Janáčeki puhul rääkida teda inspireerivatest allikatest on keeruline, kuna tema helikeel ja väljendus on lahutamatult seotud tema laiema mõtlemise, maailmavaate ja väärtustega. Sarnaselt Béla Bartókiga kogus ja õppis ta rahvamuusikat ning lisaks sellele oli suur realismi pooldaja. 1897ndast aastast kuni oma elu lõpuni lindistas ja kogus Janáček klippe inimeste kõnest erinevates situatsioonides. Samuti noodistas ta need, nimetades neid kõne-meloodiateks. 

Üle kolmekümne aasta tegi Janáček üle mõnetuhande salvestuse - tänavatel, turgudel, rongis, pargis, erinevatel üritustel. Ta pidas kõne-meloodiat “inimese hinge aknaks”. 

Neid kombineerides moodsate psühholoogia teadmistega, proovis ta jõuda inimese karakteri ning olukordade sügavama arusaamani oma teostes. Võiks öelda, et Janáčeki tõeline inspiratsioon oli inimene ise.

Janaceki huvitas ka loomade eneseväljendus, eriti lindude, kuid ka kummaliste objektide ja looduses esinevate nähtuste helid. 

Mõned aastad enne sonaadi kirjutamist lõpetas helilooja oma ooperi “Jenufa”. Tegu oli tema elu kurveima perioodiga, kuna sel ajal kaotas ta oma armastatud tütre Olga, kes suri vaid 22-aastaselt. Janaceki suurim soov oli tuua “Jenufa” Prahas ettekandele, kuid see soov ei täitunud enne 12 aastat. Tagasilöögi tõttu tabas Janaceki depressioon ja sügav kahtlus enese võimetes. Selle tõttu hävitas ta sel perioodil loodud mitmeid teoseid, mille hulgas oli ka klaverisonaat. Õnneks tuli 18 aastat hiljem välja, et esmaesitajal oli säilinud teosest koopia. 

Helilooja oluliseimad klaveriteosed 1. X. 1905 , “Rohtunud rajal” ja “Udus” on komponeeritud vahemikus 1900-1912 ning neid peetakse tema kõige personaalsemaks ja intiimsemaks loominguks.

 

X. 1905

Juba 19. Sajandi 2. Poolel teravnesid tšehhide ja sakslaste vahelised pinged sakslaste poolt domineeritud Brnos. Linnastumine, industriaalühiskonna teke ning rahvuslik liikumine võimaldas tšehhi vähemusel järk-järgult vabaneda poliitilistest piirangutest.

20. sajandi alguses vallandus lõpuks konflikt kahe rahvuse vahel tšehhikeelse kõrgema hariduse eest võitluse tõttu.

oktoobril 1905. Leidis aset protest, mille käigus sai töölisklassist pärit František Pavlík surmavalt haavata täägi läbi. Leos Janáček tundis end juhtunust puudutatuna ning nähes end tšehhi kultuuri kaitsijana, komponeeris töötaja auks klaverisonaadi 1.X 1905.  Selle originaalpealkirjaks sai “ Tänavatelt, 1. Oktoobril 1905”.

Esmaettekanne toimus 27. Jaanuaril 1906 Brnos pianisti Ludmilla Tučková esitusel. Sonaadil oli ka 3. Osa “Matusemarss”, mille Janáček põletas ära lühidalt peale teose avalikku ettekannet. Ta polnud ka ülejäänud teosega rahul ning viskas selle käsikirja Vltava jõkke. Hiljem kommenteeris ta kahetsusega oma impulsiivset tegu: “Ja see ujus sel päeval juskui valgete luikedena veepinnal”.

Teos oli kadunud kuni 1924 aastani, kuni Ludmilla Tučková teatas käsikirja koopia olemasolust. Teine ettekanne leidis aset 23. Novembril 1924 Prahas. Hiljem lisas Janáček teosele järgneva eessõna: “ Besedni dum’i valged marmorastmed Brnos. Täiesti tavaline tööline František Pavlík langeb, määrituna verega. Ta tuli kõigest kaasa elama kõrgemale haridusele ja ta hukati julmade mõrvarite poolt.”

 

Eduard Tubin (1905-1982) - Sonatiin d-moll ETW 39 (1941-1943)

Eduard Tubina sonatiinis tuleb selgelt esile helilooja ainulaadne rahvuslik stiil, mis on läbi põimunud rahvaviisilaadsetest intonatsioonidest ning nii kaasaaegsest kui ka romantilistest väljenduslaadist. 

Sonatiin on Tubina loomingus üks põnevamaid klaveriteoseid ka selle tõttu, et on kirjutatud samal perioodil kui koguni kaks sümfooniat, 3. “Heroiline” ja 4. “Lüüriline”.

3. Sümfoonia kirjutamist alustas Tubin Nõukogude okupatsiooni ajal ja jätkas Saksa okupatsiooni ajal, see kanti ette veebruaril 1943. Sonatiin oli lõpetatud 23. Juunil, 4. Sümfoonia lõpetatud 20. novembril 1943.

Olav Roots on kirjutanud: “Kolmandas sümfoonias kontsentreerub muusikaliseks meeleheide, trots ja viha, mis on vallanud iseseisvuse kaotanud vabadust ihkava rahva. See paisub kirglikuks hümniks, heroliliseks apellatsiooniks õigusele. Midagi niisugust sai ainult helides avaldada, sõnad allusid ju tsensuurile!”

Kuigi 4. Sümfoonia kirjutati keset sõda, räägivad kommentaatorid hoopis mahedast, meloodilisest ja romantilisest väljenduslaadist, isegi looduspiltidest. Olav Roots: “Heroilisele sümfooniale järgneb neljanda sümfoonia näol täielik kontrast. Tubin vahetab mehised, karmid toonid pehmete pastellvärvide vastu. “

Sonatiinis on tajuda mõlema teose põimumist  - nii 3. Sümfoonia eepilis-dramaatilist arengut, mille mõtisklusest ja võitlusmeeleolud liiguvad finaali võiduka lõpuni, kui ka 4. sümfooniale omaseid pikendatud meloodiaid, mis justkui liiguvad üle tavalise meloodiakunsti piiride.