Kontserdi alguses kõlab Franz Schuberti (1797-1828) sonaat A-duur D 664, mis on komponeeritud aastal 1819. Kuigi tegemist on Schuberti teiste sonaatidega võrreldes väiksema teosega, moodustab see siiski ühtse terviku, milles sisaldub palju erinevaid nüansse. 1. osa Allegro moderato haarab oma lüürilise ning meeldejääva meloodiaga, mis kandub läbi terve osa. Töötlus üllatab puhanguliste oktavitega, mis siis jälle tagasi põhiteemasse kanduvad. 2. osa Andante alatoon on mõtlik ning lihtne korduv rütmipilt teeb selle mediteerivaks. Sonaadi viimane osa Allegro on hoogne ja humoorikas, säilitades siiski schubertliku elegantsuse.

Robert Schumanni (1810-1856) Allegro op. 8 (1832) on helilooja varasema loomingu hulka kuuluv klaveriteos. Schumann plaanis seda algselt küll sonaadi esimeseks osaks, kuid loobus siiski sellest ideest ja Allegro jäi üksikuna seisvaks palaks. Teos on täis kirevaid emotsioone, kirge ja pinget. Seda kõike tasakaalustavad introvertsemad lõigud. Nii on siin esindatud Schumanni muusikamaailma mitmekülgsus ja värvirohkus.

Noktürn op. 27 nr 1 cis-moll (1836) on üks mitmetest Frederic Chopini (1810-1849) kirjutatud nokturnidest (kokku 21). Noktürnid ehk ööpalad kogusid 19. sajandil populaarsust just tänu Chopinile. Op. 27 koosneb 2st noktürnist, mis mõlemad on pühendatud krahvinna Apponyle. Nr 1 cis-moll mõjub ühtlasi nii valusalt, müstiliselt kui ka lootusrikkalt. Teose algus ja lõpp kulgevad ühtlase saatefaktuuri ja meloodiaga, keskmise lõigu pingeline arendus kulmineerub masurkalaadse tantsuga, mis lõpuks jõuab tagasi algsesse teemasse.

Ferenc Liszti (1811-1886) Hispaania rapsoodia (1867) koosneb variatsioonidest kahele erinevale Hispaania päritolu teemale. Liszt sai teoseks inspiratsiooni Hispaania ja Portugali reisist aastatel 1844-45. 1. pool rapsoodiast põhineb La Folial, mis on Portugalist pärit tantsu- ja muusikavorm, mille varjund on tõsisemat laadi. 2. teema Jota Aragonesa viitab Hispaania tantsule, mis on märksa õhulisem ja lõbusam. Siin kajastub hispaanlaste rõõmsameelsus ja temperament. Neid kahte teemat varieerides ja arendades on Liszt loonud tõelise tulevärgi, mis sisaldab hispaanlastele omast  rõõmsameelsust, avatust ja temperamenti.

Kontserdikava kokku moodustab justkui fantaasiaromaani, mis viib kuulaja teekonnale läbi mitmekülgse romantismiajastu klaverimuusika. Sissejuhatuseks on jutustava ning helge tooniga Schuberti sonaat A-duur, millele järgneb emotsioonidest pakatav Schumanni Allegro op. 8. Chopini nokturn on kui vaikne, kuid kaeblik hingetõmme Schumanni ja Liszti tuliste teoste vahel. Lõpetuseks kõlav Liszti Hispaania rapsoodia haarab kuulaja kaasa hispaania viisidele loodud  variatsioonidega.